|
Vana
Helilooja sõjaaegse sümfoonia lugu sai alguse kõige tuhmimail sõjapäevil, mil maailm olevat juba
leppinud tulevase Tuhandeaastase Riigi piiramatu võimuga, mille varjus leiduks
koht vaid seitsmele Telje maale. Isegi
mõte mingist võidust näis noil päevil veider ja kohatu.
Aga just tollal ilmusid Üheksanda sümfoonia esimesed skitsid – Võidusümfooniaks
nimetas seda vanamees. Mitte mingil juhul polnud see lõppnimi, aga ometi
kirjutas Helilooja selle hoolikakalt käsikirja esimesse lehte pealkirjana sisse,
vaatamata tema teatud ebausklikkusele – või ehk just sellepärast. Sümfoonia jooned jäid ikka ebaselged. Kummitasid ähmaselt
mingid kohutavad kõrgused ja enneolematud
kulminatsioonid. Avarad orud olid puupillide kurja vilinat
täis. Vahelt ilmus koor, laulis midagi ladinakeelset, siis
lahkus sujuvalt välja. Koorile järgnesid kauakestvad
sombused rongkäigud.
Päeva-päevalt
oodati linna üleminekut vaenlaste kätte ja asukad otsisid
evakueerumiseks kõiki võimalusi. Nende seas, kes olid kunstiga seotud, võttis see
protsess organiseeritumaid vorme. Teatri- ja kirjanikerongid väljusid peaaegu sama täpsusega kui sõjaväe omad. Novembri lõpuks jõudis kätte
ka Helilooja kord.
Kui raske ei
olnud tal ka Linnas, aga elu tagalas hämmastas teda
oma viletsusega. Post ei töötanud, sidet polnud, liiklus oli kramplik ja ennustamatu, ning vähestel reisijatel jäi loota vaid vedamisele. Aga just siin, keset sunnitud eraldumuse kehvust, oli küpsemas
uue oopuse vapustav idee. Juba ilmusid esimesed käsikirja lehed, kui hakkasid
levima kõmud hiiglaslikest ohvritest ja kohutavatest
purustustest.
Teated rindelt polnud sugugi ajapärased ega lohutavad. Terve
aasta jätkus Telje maade ohjeldamatu pealetung, enne kui Sümfoonia hakkas omandama reaalsuse
jooni. Ometi sai sügiseks olukord muutuda. Novembris olid vaenlaste väed peatatud, kohati sooritasid liitlased
isegi kohalikke pealetunge. Igal päeval juhtus midagi
uut. Äkki hakkas tööle post. Ent uudised vananesid enne, kui mustade taldrikute ja hallide lehtedeni jõudsid. Samal ajal kaldus töö Sümfoonia kallal lõpule. Enam kui kunagi varem tundis Helilooja oma sugulust vana aja
meistritega, laotades ohtralt partituuri lehtedele sündmuste krüptogamme. Liitlaste dessant maabus 6. armee tagalas (kuuehäälne fuuga ootamatute klastritega vaskpillides). Vaenlane on sunnitud
Põhja platsdarmi jätma (esimene koraali „O Welt, ich muss dich lassen“ teema ilmumine) ja vägesid kiirkorras läänesuunale ümber
paigutama (neljast marsist koostatud polütonaalne katkend). Neljanda
motolaskurdiviisi äkiline operatsioon (neljahäälne keelpillide divisi ahellaul märkusega „con moto“) muutis otsustavalt Rannarinde olukorra. Just
sellest sai alguse Põhjalik murrang – esialgu kirjutati seda väikese tähega,
hiljem võeti aru pähe. Liitlaste väed asusid rünnakule kõikidel rinnetel – seda
soodustas asjaolu, et teljelaste ressursid olid
peaaegu otsas ja nende ühine tööstus pingutas kõigest jõust, värisedes ohjeldamatute
sõjaliste nõuete julma tondi ees. Rindejoon võpatas ja hakkas aeglaselt tagasi roomama. Tagasivõidetud aladel
avanesid koletute kuritegude hirmutavad pildid. Kahekümne seitsmendaks
veebruariks, pärast raskeid ja veriseid lahinguid, oli
rida asulaid Linna lähistel vabastatud. 6. armee leidis end katlast ja nädala pärast andis alla. Tee Linna oli avatud. Tollal
saigi Sümfoonia oma lõpliku nime: „Mina tasun kätte“. Vaenlane jätkas taandumist,
kandes inimjõus ja tehnikas suuri kaotusi.
Tollasest ajast jäi päevapilt, millel on näha Heliloojat pika
külalaua ees pingil istuvana. Laual on vaid petroolilamp ja laialipillatud partituuri lehed. Pilt
on tehtud külgvaates, näha on vaid äratuntvat siluetti valge akna taustal. Tuba on avar ja tühi. Pildistaja
nimi pole säilinud.
Suve alguses tuli sõnum liitlasvägede piiri ületamisest. Sõjategevus kanti vaenalase territooriumile üle. Töö edenes. Kummalist vabadust tundis neil päevadel Helilooja, vabadust ja võimu ainestiku üle. 13. juunil oli teos lõpule viidud. Parandamine võttis veel kuus tundi. Umbes kell 10 kirjutas Helilooja kuupäeva alla ja tõusis lauast püsti.
Samas jätkus sündmuste rindel tormiline areng. Keisri
enesetapp sai väikestele riikidele signaaliks (lühike fraas metsasarvedel), mispeale nad hakkasid – üks teise järel – Teljest lahku lööma
(sari variatsioone teemale „O Welt, ich muss dich lassen“). Üksi jäänud
Keisririik jätkas ahastava ja lootusetu vastupanekuga,
samal ajal, kui kiirkorras loodud tagalarühmad hävitasid palavikuliselt
lugematute kuritegude arvukaid jälgi.
Leidnud end
muusikalisest tegevusest vabanenuna, sukeldus Helilooja askeldustesse reevakueerumiseks,
mis muide olid kenasti tulemusetud – tema tagasitulekut peeti enneaegseks ja seda mitte põhjuseta, kuna elu Linnas jäi ikka raskeks ja
polnud teps mitte ohutu, samas oli Helilooja vana ja jõuetu. Siis jõudis sõnum
võidust temani külas, kus ta oli hõivatud elu pisiasjade ja ränkade epistolaarvaevadega.
Nüüd oli tal kaunis küllaga aega ajalehtede lugemiseks. Sõda pühkis mandril olnud kipaka taasakaalu minema. Piirid kaotasid mõtte, keeled läksid segi. Kolmes liidupealinnas peeti pidevaid konsultatsioone – liitlased
lõikasid mandrit juurde, visandades tulevase maailmakorra piirjooni. Tuletati meelde vanu haavu, esitati arveid. Tõmmati päevavalgele
koltunud mappe ja keskaegseid kroonikaid. Seejuures toimus ettevalmistustöö kohtupidamiseks sõjakuritegijate
üle. Ajalehed olid täis enneolematute kuritegude
tarretavaid tunnistusi. Kui hakkas tööle
Rahvusvaheline tribunal, siis lisandusid nendele kohtureportaažid, mida trükiti
peaaegu kärbeteta. Ega selleks olnudki mingit vajadust, tsensuur oli
kuidagi olemas kohtus endas, sest võidujoovastuse tipus olevad liitlased
näitasid harva üksmeelsust ja vältisid, kui võimalik,
libastusohtlikke teemasid ega esitanud veksleid maksmiseks. Ka ei teinud nad endale tüli liiga otsese protsessuaalnormide järgmisega,
milliseid norme, õieti öelda, nendeks asjaoludeks ei olnudki. Nende
vahetamiseks sai mingi vaikiv lepe, üldine nõusolek ülemaailmse kohtu
vältimatuse ja vältimatu seadusesilmas kaheldavuse
ees. Viimane istung, milles kuulutati kohtuotsus, kanti
üle isegi otse-eetris. Endine kinnisvaramaakler, kellele tuli
kord pähe õnnetu mõte kuulutada end keisriks, mõisteti surma postuumselt. Veel kaheksateistkümnele peamisele kuritegijale määrati
surmanuhtlus.
Käsikirjast oli juuni esimestel päevadel tehtud kaks koopiat. Üks neist jäeti Keskpanga kohalikku harru, aga teine siirdus lennukiga
turvameeste valve all Helilooja kodulinna. Linn, mille osaks
langesid kõige raskemad katsumused, pälvis seda õigust – saada võitjate juubelduste
lavaks. See pidutsemine läbi aegade kõige verisema sõja lõppu kavandati pärjata
leinakontsertiga kõikide sõjahulluse ohvrite mälestuseks. Ja ehkki keegi veel ei olnud uuest oopusest ühtegi nooti kuulnud, tunti selles
veatult ära see ainuke teos, millest võiks saada ühishauakivi miljonitele neile,
kellel iialgi ei saa enam muud olla. Sestap sai partituuri laastatud
Linna kohaletoimetamine riikliku tähtsusega ülesandeks.
Kuid oodati ka teist sündmust, mis võiks tagaplaanile suruda isegi
nii ebatavalise esietenduse. Sest kui on selles ilmas mingi
õiglus olemas, siis Linn oli ainuke koht, kus võiks Rahvusvahelise tribunali
kohtuotsuseid täide viia. Ega mingi õiglus ongi ju olemas, sest juba
oktoobri alguses toimetati kõik surmamõistetud salaja endisest
keisripealinnast, kus pidas istungit Rahvusvaheline tribunal, Linna, kus neid hoiti Üleviimisvangla
keldris tugevdatud valve all. Et kaks keskset üritust
üksteist ei segaks, otsustati need ühendada.
Taastamistööd ei olnud Linnas veel alanud. Ülevad varemed ootasid enneolematut pidu.
Vahepeal kogunesid külalised. Peale
ametlike delegatsioonide liit- ja erapooletutest
riikidest oli seal kenasti palju rahvast ka nendest riikidest, mis mõni aeg
tagasi kuulusid Telge, ja nende hulgas ka purustatud Keisririigist. Kuidagi kujunes
selline võidu käsitus, nagu käesolev sõda polnud mitte maade ja rahvaste sõda, vaid sootuks maailma hea ja kurja kokkupõrge. Sellest käsitusest
lähtudes ei olnud käesolev võit mitte just liitlaste võit, vaid justkui terve inimkonna
võit pimeduse jõudude üle. See vaatenurk võimaldas kaotajatel ühineda
võitjatega. Aga selleks, peale viidatud vaatenurga
vastuvõtmist, oli vajalik ka ilmsete laikude puudumine ühinemiskandidaadi
eluloos. Külaliste seas vilksatas mitu kuulsust, kelle
režiimivastasus ei vajanud tõendust. Teistele piisas
kuritegudes mitteosalemisest. Siiski viibisid siin enamsti just
emigrandid – režiimi poolt välja saadetud, või need, kes jätsid ise isamaa maha,
kuna ta nimetas end Keisririigiks. Nende hulgas, kes jäid Keisririiki lõpuni, oli
ka nimekas Maestro, kellele tulevases pidutsemises määrati eriline osa. Tema vastasus oli paljudele üsna kaheldav – neile
tundus imelik, et hoolimata tema teravatest ütlustest
ta mitte üksnes ei säilitanud elu, vaid ka oma kõrge ametikoha. Sellele lisati asjatundjate poolt mitu sõja ajal tema taktikepi all
läbiviidud esiettekannet, mis pälvisid keisri heakskiidu. Aga just temale –, ja
kõige otsustavamalt – osutas Helilooja. See valik ei teinud korraldajatele
suurt rõõmu, aga vastutus oli liiga suur ja Helilooja
kahtlemata teadis, mida ta tegi.
Pidu sai alguse Rahvuste Rongkäiguga. Harvad
möödaminejad nägid keskööl lääne linnaosa varemetest välja roomavat hiiglaslikku
tõrvikurongkäiku. Arvukad lisajõed voolasid endiste
tänavate sängidega juurde. Peagi uputas rahvamass väljaku Aleksandri
lossi ees ja kõik ümbritsevad lõhangud. Sombune rongkäik siirdus surmavaikselt mööda Põhja esplanaadi
tõmmates tahmastest fassaadidest tõrvikute tuhmide helkidega välja akende
mustavaid avasid. Vangla väljakul päädis rongkäik leinamiitinguga. Kõnesid polnud. Tõrvikute ähmases valguses tõusid ikka ja jälle rohmakale lavale inimesed, keda keegi ei
tundnud, ja lugesid kõlatute häältega surnute lõpmatuid nimekirju. Kui neist
viimane läks ära, saabus vaikus ja siis lahvatas
lõikavalt meeletu sireen. Kolm minutit moondus lõpmatuseks. Aga kord lõpeb ka lõpmatus. Siis hakati tõrvikuid kustutama ja laiali minema. Hakkas koitma.
Hommik tuli sombune. Tänavatel vedelesid ärakõrbenud
tõrvikud. Vesi lahes liikus sogaste küngastena. Tibutav vihm püüdis viletsat pilti peita, aga tema jõust
piisas vaid kõige pealiskaudsemaks tegelikkuse lakeerimiseks. Kell 7
anti saluuti kaheteistkümnest suurtükist. Õhtul toimus
Leinakontsert.
Oli veel
valge, kui Filharmoonia juurde ilmusid esimesed autod külalistega – peamiselt
liitlaste ja erapooletutega. Pidevate vilede saatel tegid nad endile teed Gildi väravast alguse saanud ja Filharmooniale
lähenedes järjest tihenevas rahvahulgas. Aga portaali eest tõrjuti rahvas
laiali ja tekkinud platsil keerasid sõitjatest
tühjenenud autod otsa ringi ja võtsid ritta. Saabunuid lasti
sisse – keegi ei küsinud neilt isikutunnistust. Kuid peagi avanesid uksed ja ka muu publik hakkas sisenema – kutsetega, piletitega,
nimekirjade järgi. Aga seal sees on juba kiiskav valgus; lai trepp sulanud
astmetega viib ülespoole – teise korruse fuajeesse, saalist eraldatud korintose
sammaste lahingukorraga, ja ikka edasi, kus alabastrist lehed ja köitraod on põimunud
kõrge friisi ümber ja inglid mängivad akantuse ringis paljuastmelise särava kroonilühtri
ümber ringmängu. Paigutuva publiku kaalutu kära ja kogu
ülev kontsertne harilikkus eitasid tumedaid varemeid kuskil seinte taga ja koos
nendega kõike kolme sõja-aastat, mis läksid mööda ja ei puutunud ei mustreid
ega alabastrit.
Külalised juba hõivasid loože. Anti
kolmandat kella. Tekkisid ja vaibusid
häälestuvate pillide kaebed ja oiged. Ilmus Maestro ja siirdus vaoshoitud käteplagina saatel puldi juurde.
Sissejuhatuse kõige esimesed taktid juhatasid Allegro
palavikulisse õhkkonda. Üleskruvitud muusika ägas
imitatsioonide pihtide vahel. Meditatiivne kõrvalteema ei saanud kujuneda
temale täisväärtuslikuks vastukaaluks, vaid võimaldas sellest mingil määral
eemalduda. Tema liikumatus, tema sihitud kahetsused meenutasid kõike seda, mis võis
varjuda peateema murtud ja ornamentaalse hoogsuse taga. Töötluses sai kõrvalteemagi laia imitatsioonilist arendust. See maksis talle meditatiivsuse, aga vastand tervele, enamasti peateemaga
seotud ekspressiivsele sfäärile, süvenes. Kõiki
kahetsusi maha jättes muutus see irreaalseks rongkäiguks, kus kaanonilised
variatsioonid, rasked nagu betoonplokid, möödusid tumeda basso ostinato taustal.
Selle kõrval jätkus kõik see närviliselt terav, ebakõlasid täis visklemine.
Ühel hetkel rongkäik nagu võitis ja vaskpillide
kõminal jõudis mingi peatuseni, aga peatselt tungis endine möll jälle peale ja
kiskus ta kildudeks. Repriisis ilmusid teemad täiesti
muutunutena. Peateema ilmus ootamatult aeglasena ja pahaendeliselt kõmisevana. Kõrvalteema oli polüfooniliselt lõhestunud kaheks
hääleks, millest ühel õnnestus säilitada midagi rongkäigust, kuna teine,
liikudes lühemate vältustega, ümbritses teda ammuse mineviku mustritega.
Aeglane osa kujutas endast imeilusat eleegiat. Muusika tõusis mingitele
kristalltippudele, tõotades päästmist ja igavest elu,
ja siis langes jõuetult pikkade joonia rõivastena alla. Järk-järgult tasandusid
tõusud ja langused ja mägimaastik muutus oruks. Veidi kiiremas tempos sünget kantileeni polütonaalse saate taustal
kroonis mõneti barokimaine kooda.
Kolmas osa
pakkus veel üht Heliloojale omast „kurja scherzo“ näidet,
mis aga erines teistest laiema arendatusega ja varjatud kolmeosalisusega. Selle
aluseks oli tüütu tantsuline meloodia, mis vahest laienes, ärritudes ägedate ähvardustega ja nõtrade needustega, vahest krimpsus kõhedaks labaseks viisikeseks. Keskmises lõigus andis ta järele uuele, natuke positiivsemale
ainestikule. Selles leidsid aset piinavad rändamised ja kramplikud hüpped läbi kahe-kolme oktaavi. Seejärel toimus esimese teema
pühalik tagasitulek hoopiski mingil grotesksel ja katastroofilisel
viisil.
Lõpposa algas ebatavalise fanfaariga väga madalas registris. Veel helisesid sissejuhatuse roomavad noodid, kui ilmus
eikusagilt keelpillide koraal nagu kadunud hingede nutt keset lõpmatut ööd. Nukra viisiga ühines teine hääl ja elavhõbeda tilku
pillates juhtis koraali teemat kuhugi ülespoole. See katkes rahutu ahastuse
ülimal punktil. Kolm korda ilmus see leina ja kahetsuse laul ja katkes iga kord, jättes koraali tema üksindusse. Kõledus ja tühjus ümbritsesid teda. Aga selles
tühjuses hakkasid juba järele tulema mingid eksinud kõrvalhääled – kas tühjuse
meeletud sünnitised või selle kodutud asukad. Siis algas
paljude häälte idanemine. Tühjus läks õitsema mehhaaniliste vormidega ja pahaendeliste ennustustega. Midagi juhtus ka koraali
endaga – süvenenud gregoriuse-taoline viis muutus tasahilju, sellesse ilmus
veider rahutus ja ärritav kahemõttelisus. Kromatismid
libisesid üle tema seni süütute joonte, moonutades need ohtlikeks ja ahvatlevateks. Ümberringi leidis sellal aset nõiasabat ja muu raevutsemine. Tontidena kargasid puupillid,
keskmistes häältes peeti musta missat. Kogu hingest vallatles mõnitav klarnet. Kõige tõsisema näoga viis ta koraali teemat läbi peaaegu algsel
kujul, mis muutis ta veel ainult teotavamaks. Põrgu
väravad avanesid bassis.
Siis hakkas leiduma midagi uut. Esmalt ilmus kontrabassidel
rütmimudel ja hakkas valdavast kaosest läbi trügima,
allutades endale tasapisi kõik hääled. Allakäinud koraal
kadus kuhugi. Selle asemele tekkis karm ja ähvardav viis – nii-nimetatud kättemaksuteema. Lavale viidi süüdimõistetute
esimest rühma. Riigikantsler – üks vähestest, kel oli surmaotsuste
allkirjaõigus; Rahandusminister, kes tegi endale nime riigikassa täiendamiseks rea
ebatavaliste viiside leiutamisega; Salapolitsei juht, kes õnnelikult hoidis oma
tegevusala enne ametissenimetamist keisri eest salajas; Keisririigi julgeoleku
komissar, kes oli Keisririigi õitsenguaja kõikide näitlike hukkamiste lavastaja.
Nende kannul tulid pea- ja kaitseminister. Kuus inimest kokku. Nad reastati orkestri taha näoga saali poole, kus
tšellode ja kontrabasside vahele jäi kitsas läbikäik. Sõdurid asusid
positsioonidele tšellode ees, seersant jäi seisma dirigendi kõrvale. Helitugevus jõudis ffff-ni, misjärel rütmiline ühtsus
lagunes. Korrapäratult kõmises trumm. Venivad tromboonide repliigid lendasid erinnüstena kisendava
orkestrisumma kohal, visates teineteisele kättemaksuteemast väikesi fraase. 63. taktis viipas seersant käega. Lask kärgatas
täpselt seal, kus see oli partituuris määratud. Kõik süüdimõistetud
vajusid tühjade jahukottidena maha. Kulminatsioon lõppes veniva langeva
viisiga, mis meenutas esimese osa kõrvalteemat. Keelpillidesse tekkis jälle koraaliviis, seekord oktaavi võrra
kõrgem. Kordamööda sisseastuvad hääled haarasid ta kinni ja laulsid killustades lühemate vältustega lahti. Pitstarindid tõusid irdudes naturaalhelirea astmeid mööda üles. Kõik kõikus, olles haaratud lakkamatust voolust. Sordiinidega metsasarved
kordasid väikese sekundiga peateemat kolmekordse vältustega. Järsku jäid nad vait, jättes toeta pingest heliseva keelpillide
koetise. Pinge langes aeglaselt ja muusikavooluses
valitsesid nüüd närbuvad intonatsioonid. Hääled laskusid üksteise järel
leinahalana, aga neile kerkisid vastu vaskpillide poolt olematusest kutsutud massiivsed
tugipiilarid ja imelikud kaared. Ainestik tegi läbi osalisi
muutusi. Eikuhugi viivad viaduktid ja võlvitud
galeriid trügisid mõttetu kuhjamiseks, järjest kokku varisedes ja kerkides.
Kimäärid irvitasid ja tegid nägusid, viilud kõikusid
tulekeeltena ja venisid pikaks. Kõik see raevunud arhitektuur kuhjus ja kihutas, püüdes täita endaga kogu ruumi. Silmapiirile kerkis uus kulminatsioon. Kättemaksuteema
esines vähenduses. Koraal liikus ühtlaselt võrdsete
veerandnootidega. Viidi välja järgmist rühma: Peastaabi ülem – vana
sõdur, kes alati teadis, et eraisikust Keiser viib riigi hukule; Siseminister, kes
oli ühtlasi ka kõikide Keisririigi gaasikambrite juhataja; Rahvuste peaameti ülem, kelle nime kandis
kõrvaldamiseks määratud rahvuste ametlik loetelu; Ideoloogiaosakonna juht, kes
tuli võimule pärast Keisri enesetappu; Riigiprokurör, kelle panust puhtuse ja
ühtsuse saavutamiseks oli raske ülehinnata. Viimsena tuli Tervishoiuministeeriumi
Intensiivsete uuringute instituudi direktor. Sel hetkel muutus kaos
ootamatuks ja läbitungivaks harmooniaks. Liikumine kuues hääles justnagu seiskus, kujunedes kordumatuks
peatunud hetke valemiks. Seersant tõstis käe ja seisatas hetkeks, jälgides dirigendi liigutusi, ja virutas siis otsustavalt
käega. Kuus süüdimõistetut põrkasid tagasi ja langesid
eelmises lõigus mahalastute laipadele.
Sünge ja piduliku iseloomuga lühem katkend justkui alustas
kuritegude ja tasu tragöödia viimase vaatuse. Muusika muutus
jälle. Nüüd valitsesid selles venivad meloodialiinid. Andante, mis asendas Allegrot, tõi rahu haavatutele ja haigetele hingedele. Ümberkujunenud kättemaksuteemaga oboesoolo
kõlas nüüd lohutusena nukruse merel. Üheksast noodist koosnev retsitatiivne
kujund algas kurvalt ja õhkkergelt, kuid vaibus siis
pärast mikrokulminatsiooni vaikselt ja piinlikult. Ikka ja jälle naasis ta nendesamade ääretu valu ja salajase kaastunde intonatsioonidega.
Näis, et keegi loeb lõpmatut nimekirja, ja see
üksluine lugemine ongi see igavik, ja mingit teist ei ole. Nagu ohe ilmus tšellodel
leinaline kõnelaul. Lugemine lõppes justkui igavik
eemaldus. Neli viimast nooti kordas orkester ihutu pianoga – küsivalt ja ärevalt. See kutsus ellu üürikeste kummaliste ja kummituslike kujude ahela, mis tõid mingit kirgastust
pärast ängistavat ostinatot. Lühike meenutusmotiiv määratles
uut katkendit. Selle sissejuhatuseks sai mehelik,
eelmise lõigu intervallides ehitatud viis, millele järgnes aeglane fuuga,
teemaks jupp kättemaksuteemast. Hakati välja viima ülejäänuid: Ostrannitsa
Näidiskoonduslaagri ülem, paks siga, kelle karjäär lõppes enne, kui algas; Keisripealinna
komandant, kes oskas hukkumisele määratud linnale eeskujulikku kaitset
korraldada; Haridusminister, kes viis õppeedukuse Keisririigi koolides enneolematu
tasemeni; 6. armee juhataja, kes alati täitis käske; Keisri isiklik arst, kes
maksis selle privileegi eest kõrget hinda; Tagala juhataja, kelle poomisest
unistas Keiser just Piimabaari riigipöördekatse ajast saadik. Muusika justkui lõppes suure kolmkõlaga ning pärast generaalpausi
lahvatas „nelja sireeni motett“, mis oli neljale erihäälestatud sireenile töödeldud
katkend Obrechti Laudemus nunc dominumist. Viimast korda tõstis seersant
käe – tõstis ja langetas. Hukatud
kukkusid aeglaselt, justkui unenäos – veel kord püüdis muusika aega seisata. Armetult lendles hõre juuksesalk kindrali peas. Kukkudes
tõmbles eskulaap mitu korda nagu end mugavasti sisse seades. Seersant koos mahalaskmiskomandoga lahkus lavalt. Sireenid
vakatasid. Ainult keelpillid ranges neljahäälsuses viisid Sümfooniat
kooda poole.
Muusika lahkus, justkui ununes. Viimast korda ilmus
puupillides kättemaksuteema ja lahkus, jättes neli
nooti, mida orkester laulis viis korda, iga kord ikka vaiksemalt ja ebakindlamalt. Õhukesed helihelbed lendasid kokku, lendasid läbi. Dirigent
veel seisis, hoides kätes vaikust, kuid pöördus siis kohmakalt nagu pime saali poole ja kummardas puiselt, vastates esimestele kõhklevatele
plaksutustele. Saal tõusis aplodeerides püsti. Tuli
välja Helilooja ja sai uue aplausi tormilise laine
osaliseks. Tal aidati lavalt alla minna. Dirigent lahkus, aga teda nõuti tungivalt tagasi. Maestro tuli välja, hoides seersandi kätt, kellele ka plaksutati. Tükk aega kestev aplaus rauges. Orkester tõusis ja siirdus väljapääsu poole, kenast hunnikust tagaplaanil laia
kaarega sujuvalt mööda minnes. Kuulutati vaheaeg. Rahvas paugutas istmeid ja tungis fuajeesse. Teises osas oli välja kuulutatud noore ameerika helilooja kantaat, mis
oli kirjutatud just selleks puhuks.
Kuulajate üllatuseks töötas einelaud, särades tagasihoidliku sõjaeelse
küllusega. Läks kitsaks ja natuke kärarikkaks. Enamik kohalolijaid olid üksteisega tuttavad, vanad Filharmoonia
külastajad, sõjaeelsete abonementide hoidjad – kas aeg on tagasi pöördunud? Ja kui on, siis mis ootab ukse taga?
Juhtkond
korraldas fuajees väikese näituse, kus arhiivist väljatoodud päevapildid
rippusid koos vanade müürilehtedega. Paljud tundsid
piltidel olevaid ära – viiulirühma kontsertmeister, kontrabassimängija, ja kes seal veel olid. Enam kui neljandik
orkestri sõjaeelsest kooseisust ei elanud sõda üle. Inimesed astusid
piltidest eemale ning tõmbusid tagasi kohtumiste ja äratundmiste
ringlusse. Kuid järsku oli see vool murdunud, kuna saali vastas asuvalt poolelt
kostis hüsteeriline naisekarje. Rahvahulk taandus lamava mehe ümbert – temas tunti
kohe ära Peastaabi ülem, kes pidi antud hetkel laval viibima. Väike rütmiline ebatäpsus, täiesti andestatav
Maestro eas, kinkis talle liigse pooltunni elu. Tema
õnneks ei olnud ametiruumides sel tunnil kedagi, ta roomas takistamatult
fuajeeni, kus tema jõud ütles lõplikult üles. Kui teda
märgati, oli ta vist juba surnud. Kaks sõdurit tassisid
laiba osavalt välja.
Aga Helilooja midagi sellist ei näinud, sest teisele osale ta ei
jäänud – tema ameerika oopusest ei hoolinud. Nõjatudes sõjaväedžiibi
nahkistme leenile, toibus ta poolsuletud silmadega selle päeva hirmsast pingest,
mõeldes samal ajal läbi muudatusi, mida peaks
partituuris tegema – nii oli see iga kord pärast uue teose esiettekannet. Tänavad olid rahvast tühjad. Pimendust
veel maha ei võetud.
|